Arturi trahteri ja firma nimes kajastuv nimi „ Artur“ on austus- ja mälestusavaldus Arthur Lossmanile.

Arthur Lossman sündis 5. oktoobril 1877. a. Vändra kihelkonnas Viluveres mesiniku peres kuuenda, noorima lapsena. Tal oli kolm õde ja kaks venda.

A. Lossman alustas kooliteed 9- 10 aastasena kohalikus vallakoolis. Juba aasta pärast võis ta hea õppeedukuse tõttu astuda kihelkonnakooli. Seal oli tema õpetajate hulgas ka tuntud kirjanik Ernst Peterson ( Särgava). Peale kolme aastat kihelkonnakoolis oli määratud tema koolitee lõppema ja A. Lossmanist pidi saama põllumees, kes pärib ühe oma isa taludest. Vaatamata sellele sai temast siiski 1893.a. Eesti Aleksandri kooli õpilane, kust küll eriala ei antud, kuid paljud selle kooli lõpetajad läksid edasi õppima. Nii ka Arthur Lossman. Peale kreeka ja ladina keele kursuse läbimist oli tal võimalus astuda Pärnu gümnaasiumisse. Õpingud selles koolis langesid kõige suuremale venestamise ajajärgule, kus koolides toimus õppetöö üleminek saksa keelelt vene keelele. Juba aasta pärast sooritas ta edukalt sisseastumiseksamid Tallinna Aleksandri gümnaasiumisse. Sel ajal tekkis tal huvi arstiteaduse vastu ja A. Lossman valis oma eesmärgiks sõjaväe arstiteaduse akadeemia, mis oli kuulus oma professorite, kliinikute ja õppevahendite poolest. Samuti maksti seal õppuritele stipendiumi, mis kergendaks oluliselt isa rahalist koormust tema koolitamisel. Eesmärgi saavutamiseks astus A. Lossman 1989. a. Novgorodi gümnaasiumisse, mille lõpetas 22- aastaselt kuldmedaliga ja 1899.a. sai temast Peterburis Keiserliku Sõjaväe Arstiteaduse Akadeemia tudeng, kus tal õnnestus õppida ka Nobeli preemia laureaadi, füsioloogiaprofessori Ivan Pavlovi, käe all. Õpingute ajal võttis ta aktiivselt osa Peterburi Eesti Üliõpilaste Seltsi tööst, olles mõned aastad ka seltsi esimees.

1904.a. , akadeemia lõpetamisel, oli alanud Vene- Jaapani sõda, mispeale tuli tal kohe peale lõpetamist rindele minna- Mandžuuriasse. Vahepeal sõlmiti tema esimene abielu, mis kestis lühikest aega ja mille kohta andmed puuduvad.

1907.a. lahkus A. Lossman sõjaväeteenistusest alustades erapraksist Peterburis, liitudes samal perioodil ka Rotalia korporatsiooniga. Ta valiti Peterburi linnavalitsuse sanitaarkomisjoni esimeheks juhtimaks ligi sadat Peterburi arsti.

I maailmasõja alguses määrati ta tagalahospidali nooremordinaatoriks, üsna pea Varssavi evakuatsioonipunkti ülemarstiks, millega kaasnes riiginõuniku aukraad. Varssavist lahkus ta mais 1915 Sarnõisse sõjaväehospidali rajama. Hiljem sai temast frondi evakuatsiooniülem kuni enamlaste võimuletulekuga ta 30.11.1917 ta mõneks nädalaks vangistati.

Kuni 1919.a. elas Arthur Lossman Ukrainas ja Peterburis, kus oli ühtlasi ka Eesti Hoiu- Laenuühistu esimees. Tallinna jõudes määras kindral Laidoner ta kohe Tallinna sõjaväehaigla ülemarstiks, kuu aja pärast juba Sõjaväe Tervishoiu Valitsuse ülemaks, kus tema ülesandeks jäi kogu sõjaväe tervishoiusüsteemi reorganiseerimine alates administratiivpoolest kuni laatsarettide, haiglate ja sanatooriumite loomiseni, samuti haavatute transpordi organiseerimine ja ravimitega varustamise korraldamine.

6. detsembril 1920 abiellus ta teist korda.  Abikaasaks sai Peterburi Arhidektuuriinstituudis õppinud Maria Novicka.

1923.a. ülendati A.Lossman kindralmajoriks.

Peale Vabadussõda töötas ta 16 aastat Sõjaväe Tervishoiuvalitsuse ülemana.
 
10.10.1919.a. võttis Asutav Kogu vastu maareformi seduse, mille põhjal kõik rüütlimõisad teatud tasu eest riigistati ja seoses sellega suurmaapidamine likvideeriti. Esimese Riigikogu poolt pandi maksma sõjaväelaste autasu seadus, millekohaselt anti maasaamise õigus kõrgematele väejuhtidele, Vabadusristi kavaleridele, sõjas vigastatud sõduritele ja sõjas langenud sõdurite perkondadele. Kõrgematele väejuhtidele määrati 50 ha maad ja teatud summa rahas. Nii said kindralis Lossman, Lill ja Reimann maad Valtu mõisa südames 1923.a. aprillis. Paari aasta pärast müüs kindral Lill oma osa A. Lossani abikaasale. Nende kohta nimetati Valtu taluks. Suur osa talupidamise vastutusest lasus abikaasa õlul, sest A. Lossman sai Valtus viibida vaid nädalavahetustel ja puhkeajal. Ometi suutis ta rajada Valtusse 60-pealise puhta friisi tõugu piimakarja ja Inglise ševioti tõugu lambakarja. Mõlema abikaasa eriliseks kireks oli ratsahobuste kasvatamine. A. Lossman pidas hea saagi aluseks maaparandustöid, ehitas sõnnikukarjalaudad puhasteks automaatsete joogisüsteemidega pudasteks lautadeks; osales paljudel põllumajandusnäitustel, saades nendelt mitmeid auhindu.

1936.a. läks Arhur Lossan vanuse tõttu erru. Lahkumisel anti talle K. Pätsi vastuvõtul Kotka Risti suurpael.

A. Lossman töötas peale talu ka erinevates äriguppides, sealhulgas AS Eesti Lloidi, Estofilmi ja Rotermanni tehaste juhatustes. Ühiskondlikke kohustusi täitis ta Sihtasutuses Kloostrimetsa, Sõjainvaliidide abistamise komitees,Kristliku Noormeeste Ühingu finantskomitees, Tallinna Meestelaulu Seltsi toetajaliikmena, Kaitseliidu sanitaarteenistuse korraldajana jne.

1940- 41 natsionaliseeriti kõik ettevõtted  mille töös ta osales. Tallinna korter Laial tänaval tuli anda vene võimukandjatele. Peagi tuli ka paremad põllumaad anda natsionaliseeritud ettevõtete nn abimajapidamisteks. Pere käsutusse jäid vaid elumaja ülemine korrus, viljapuuaed, teatud kogus vilja ja piima, väike rahasumma ning õigus vajadusel hobust kasutada.

Algas Eesti poliitikute arreteerimine, küüditamine, mõrvamine. Mõnda aega tuli A. Lossmanil ennast varjata tihti asukohta vahetades ja perekonnast eemal olles. Septembri alguseks 1944 oli selge, et tema perekonnal tuleb kodumaalt lahkuda. Vaatamata sellele, et talus käisid täie hooga sügistööd, korraldas tütar Tallinnas põgenemisplaane. 22. septembril 1944 lahkus Arthur Lossman koos abikaasa ja tütrega Eestist esmalt Saksamaale ja alates 1947.a. elati Inglismaal.

Paguluses tegeles A. Lossman palju ühiskondliku tööga, samuti aitas 1960-ndatel reorganiseerida Taani sõjaväe sanitaarüksusi.

Valtu inimesed mäletavad Arthur Lossmani lahke, abivalmis, heasüdamliku ja tööka ning edumeelse talupidajana, kelle juurest ei pidanud keegi abi saamata lahkuma. Oma talu töölisi kohtles ta lugupidamisega, nad said palga moonas ja rahas, korteri ja tasuta kütte ning valguse.

A. Lossmanit tunti ka helde võõrustajana, kelle juurde sõbrad kogunesid puhkama ja bridži mängima. Lahkuti alati kaasapakitud aia- ja põllusaadustega.
 
Arthur Lossman suri 1. augustil 1972.a. Londonis. 14.11. 1998.a. maeti tema säilmed ümber Vabadussõja kõrgemate juhtide memoriaali Tallinna Kaitseväe kalmistul.